Maailmaparandus ja naiivsuseplahvatus

Eelneva postitusega seotud ja ajendatud järjekordsest uudisest, et laps liikluses surma sai.

Jah, muidugi ma tahaksin, et kogu maailm oleks turvaline, hea ja hooliv koht, et inimesed oleksid üksteisega õrnad, armastavad ja hoidvad, ja et õnnetusi ei juhtuks. Et keegi ei peaks südant murdma sellepärast, et kaotab lähedase ja kalli inimese. Et kõik saaksid elada õnnelikku, tasakaalustatud ja rahuldustpakkuvat elu - ja laseksid teistel samal viisil elada. Et lapsed oleksid hoitud ja kaitstud ja hoolitud. Et vanad ei peaks üksildust tundma. Et KÕIK oleksid hoitud ja kaitstud ja hoolitud ja ei peaks üksildust tundma.

Vaat sellist roosat mannavahtu tahangi tegelikult.

Loomulikult ma tean, et see polegi päriselt võimalik. Inimesed on selleks liiga vastuolulised ja erinevad ning lolle õnnetusi juhtub alati ikkagi. Ja tervet maailma päästa ei suuda mitte miski, isegi mina. Kuigi palun protokollida, et kui see oleks mu võimuses, siis ma kindlasti püüaksin.
Hoolimata sellest, et ma tean nii hästi, kuidas põrgutee on heade kavatsustega sillutatud ja ma tean ka, et ma ei tea, mis kõigi jaoks tegelikult hea on.
Hoolimata sellest, et olen puhas narri arhetüüp, mitte kuningas = see roll sobib paremini neile, kes ei näe korraga nii palju eri tahke = kes nii palju ei kahtle.

Aga kuna ma 99,99999% ulatuses pean võimatuks, et suudaksin kogu maailma päästa, siis ma lihtsalt teen seda, mis on minu võimuses. Kaitsen oma lähedasi, oma karja, ja hoian neid, kes on minu suutmise piirides. Ja kui sellest muutub mulle kallite inimeste elu paremaks, kui suudan ära hoida mõne halva nende eludes, siis olen ehk kogu maailma muutnudki kübekese paremaks. Tore lisaboonus muidugi, et muudan paremaks just seda maailmanurka, mis mu enese hingele kõige lähemal - kui praktiline.

Selle varjukülg seisneb selges piiritõmbamises ja valikute tegemises, kes kuulub karja ja kes mitte. Keda suudan hoida/kaitsta, keda mitte. Mitte, et mulle korda ei läheks - nagu öeldud, ideoloogilisel tasandil meeldiks mulle, kui kaitstud oleks kogu maailm ja kõik olevused selle sees, aga mingi sügav praktilisus ja selge arusaam oma võimete piiridest hoiab mind kogu maailma muresid enda õlule võtmast. See lihtsalt pole jätkusuutlik, on ennasthävitav ja parem teen head oma võimete piirides, kui põletan ennast mõttetult läbi ja ei tee sedagi.

Nii juhtub, et piire tõmmates aktsepteerin ka oluliselt kergemini neist väljajäänute õnnetusi
 - välja arvatud, kui õnnetus juhtub lastega. Oh. Suurtest eeldan, et nad suudavad end ise kaitsta, on piisavalt tugevad ja arukad. Ja kui ei ole, siis pole lihtsalt midagi teha, nõrkus/saamatus/elujõuetus täiskasvanu omadusena ei ole midagi, mida ma hindan. See, et lapsed vajavad kaitset, on aga minu maailmas nii enesestmõistetav. See, kui mõni neist olulisel hetkel sellest kaitsest on ilma jäänud, puudutab mind alati valusalt.