Võtted, mida ei tohiks kasutada

Ei ole tark mõte pühapäeva õhtul hakata põnevat raamatut lugema, no ei ole tark mõte. Eriti, kui plaanisin esmaspäeva varahommikul trenni minna. Hea, et enamvähem viisakal ajal töölegi jõudsin...

Aga seekordne põnev raamat ei olnud nauditavalt põnev, vaid painavalt põnev. Vastikult põnev ja mitte heas mõttes. Põnevus iga hinnaga, hmm... mulle ei meeldi, et selliseid võtteid kasutatakse - ja et see mulle nii tugevalt mõjub.

Seda raamatut lugedes avastasin lihtsalt veelkord, kui väga mind tegelikult häirib see, kui isegi väljamõeldud loos lapsed, eriti kõige pisemad ja abitumad, kuidagiviisi ohus on. See tõenäoliselt näitab, et mul on normaalsed liikisäilitavad emase olevuse instinktid ja et olen selles asjas puhtalt oma hormoonide ori, sest see, kui lapsed kuidagiviisi haiget saavad, keerab mu nii põhjani tagurpidi, mitte mingit ratsionaliseerimise võimalustki ei ole. Ma täiesti tõsiselt vihkan kõikvõimalikke filme ja raamatuid, kus laste ohustamist kasutatakse kui põnevust kerivat võtet - täiega, täiega vihkan. Seda enam vihkan, et see mõjub nii kapitaalselt, olen selle ees suht kaitsetu. Võimatu ennast selle mõju alt "välja mõelda". Eriti hull on, kui see oht on kuskil õhus ja lugu on samas nii põnev, et pooleli jätta ka kuidagi ei saa. Painav kogemus. Õeh.

Seekord päästis mind loo painavast lummast välja uni, mis ühel hetkel ennast enam edasi lükata ei lasknud. Korra juba välja tulnuna enam loosse tagasi sukelduda küll ei taha. Eriti, kuna lugeja on täiesti passiivne roll, ma ei saa loo muutmiseks midagi teha. Kui lapsed on ohus, siis tahab absoluutselt kõik minus võidelda ekstreemse piirini, et neid kaitsta - ja kui ma seda teha ei saa, siis lähen lühisesse. Ilmselt on see abitus osa sellest painest.

Häh, muidugi saan ma lihtsalt raamatu lõppu kerida ja saada kinnitust sellele, et ei, kõik korras, kõik jäid ellu, see on kergendus, aga see ei muuda oluliselt loo käigus läbitud kannatusi - ei tegelaste ega minu kui lugeja omasid.

Odav manipulatsioon, raisk, pinget kerida laste ohtu seadmisega. Üha rohkem kohtan sellist räigust ka filmides ja iga kord on see minu jaoks hea maitse piiri ületamine - tõesti, pinge ükskõik mis hinnaga. Ei ole mulle. See on midagi nii läbivalt olemuslikku, et "emalõvi" on liiga leebe väljend seda ürginstinkti pealt tekkivat totaalset raevu kirjeldamaks - emalõvi on ikkagi veel mingitki läbirääkimist võimaldav olevus. Reaalses maailmas olen lapsi ähvardavate ohtude / inimeste vastu absoluutselt ühene, sest isegi, kui olen sellele proovinud  mõistusega vastu töötada, siis olen saanud järjekordse kinnituse, et mõistusega tunnete vastu ikka piisavalt hästi ei saa, vähemalt selles asjas.

Jah, see defineerib mind. Korduvalt tõestatud. Olemuslik väärtus. Inimeste suhtes, kes on selle vastu minu sisemise äratundmise skaala järgi räigelt eksinud, lihtsalt lakkab minus igasugune empaatia, ükskõik kui filantroopsed-toetavad-inspireerivad-kaunisilmsed-trubaduursed-laiaõlgsed-eritiägedad ja muud midaiganes nad seni tundusidki. Sellest piirist edasi ei loe mitte miski enam. Nagu öeldud - see on mu olemuslik väärtus, midagi sellist, mida ma muuta ei saa. Ja miks peaksingi?

Mille kuradi pärast väärib järelmõtteid näiteks mees, kes sõitis lapsele otsa ja kadus sündmuspaigalt kummivilinal? Mida loeb see, et ta suutis mind sellele eelnevas elus kunagi seitsmel eri viisil õnnelikult üllatada? Panna õigel hetkel õiges kohas õige muusika? Olla neetult toetav ja andekas? See on umbes nagu võrrelda peotäit kullaterasid tuumapommiplahvatusega. Keda kotib? Peale seda valikut teda inimesena lihtsalt pole enam mu maailmas. Muidugi ma faktiliselt tean, et ta on olemas, faktiliselt mäletan neid kullaterasid ka. Ajus on ta olemas, südames mitte. Nii on.

Lapsi ohtu seadmise võtet kasutavad raamatud ja filmid on tõeliselt vastikud - eriti-eriti siis, kui on nii selge, et lugu võinuks üles ehitada ka teisiti. Kui ma kogemata tõesti hetkeks ka sinna vajuvasse liiva jalgupidi kinni jäin, siis see tõesti pole koht, kuhu tagasi hüpata. Mis siis, kui selline võte korraks töötabki ja lahtipääsemine võtab aega? Vähemalt oma lõplikku tähelepanu saan autorile keelata.