Elu jäljed põrandas

Meie perel on üks üsna omamoodi kiiks - ehitusteraapia. Seetõttu on mul õnnestunud elada enamus elust pideva remondi tingimustes. Ja mitte seetõttu, et remont venib, et see üks õnnetu sein on kolm aastat värvimata ja viimane liist ripakil - ei, vastupidi. Remondid toimuvad uskumatu kiirusega. Põrand, mille laudu paps hommikul ostma läks, on õhtuks pandud. Neid remonte lihtsalt on äärmiselt palju ja sagedasti, sest nii suures majapidamises on koguaeg võimalik midagi paremaks teha - või siis lihtsalt ümber teha. Elu mõjutab see mitmel viisil - no näiteks seegi, et pagana raske on üles leida üht nendest kümnest tuhadest raamatust, mis lisaks inimestele meie linna- ja maakodu asustavad. See, et raamat sai kaks aastat tagasi pandud riiulisse x, suurt ei päästa, sest tõenäoliselt on vahepeal ehitatud juurde suur hulk riiuleid ja raamatud on ennast maagiliste jõudude abil ümber reorganiseerinud. Raamaturiiulid meie majas toimivad mingil sarnasel viisil nagu Sigatüüka trepid.

Remondi suurmootoriks on muidugi mu isa, kelles on konsentreerunud sünnijärgse maamehe tohutu töövõime, 2 meetrit toorest jõudu ja väga hästi töötav insenerimõte. Visadusest ja järjekindlusest rääkimata. Millele siis aasta-aastalt lisanduvad kogemused on ammu ületanud "väga vilunud" tasemejoone ja jõudnud kuhugi "teab une pealt, kuidas ehitada sauna, seina, kaminat ja tugitooli - ja on ehitanud neist enamuse."

Nii ongi meie maaresidentsis üheks "suveprojektiks" kogu talukomplekti laastukatused, muuhulgas jõudis valmis ka suveköögi ja lastemaja, aga, nojah, uue sauna ehitus jäi siis järgmiseks suveks. Neid ehituskihte jätkub meie kodudes nagu puutüves aastaringe.

Ning kõiges on oma hing sees. Lisaks on käsitöös mõned konarused või ebatäiuslikkused, mis teevadki asja lahedaks. No näiteks on mu magamistoa laes siiamaani näha see koht, kus isa laudade peitsimise pooleli jättis ja jalgpalli vaatama läks - no ja ma ju rääkisin talle, et kui ta tingimata tahab ise teha, selle asemel, et mind ära oodata, tehku laudhaaval, mitte viis lauda korraga. Laudhaaval nimelt ei jää värvijutti, kui töö vahepeal pooleli jätad. Aga, ausalt, siiamaani on mul seda kerget värvilainet märgates soe tunne sees. Mitte see, et pagan, ma ju ütlesin, porin-porin ja nüüd on mul laes kümme aastat tagantjärge värvilaine, mida keegi teine muidugi nähagi ei oska, aga mina ju näen ikka, vaid see, et ooo! Minu! Issi! on nii inimlik ja siis soe ja hoitud tunne sellest, et see üheskoos tehtud töö sellisest väikesest naljakast märgist ikka ja jälle meelde tuleb.

Ema siis muidugi ohib jälle natuke peale suuremat ehitusmaratoni,  koristab järgmise kihi betooni- või puidutolmu kokku ning katab mõne visuaalselt vähemõnnestunud teose hädapärast päästva tekstiiliga. Aga ausalt öeldes on ta oma vaiksel "märkamatult" inspireerival viisil ilmselt ka üsna paljude ehitusideede taga.

Ja mulle ka meeldib! Täiega! Nojah, betoonseina lõhkumises ei ole ma siiski nii tulemuslik kui isa, kuid 4-5 tundi labidaga maad kaevata järgmise vundamendiaugu jaoks on puhas lust. Järgmised viis tonni telliseid ümber laduda - tänan! Lihased ruigavad rõõmust ja maailm laseb ennast heatahtlikult luua. Või siis kõikvõimalike esemete peitsimine, värvimine ja lakkimine. Ühe tööobjekti kollektiivsel remontimisel märkasin, et hmm... ma vist tõesti oskan seda asja - mis objektid teibiga üle tõmmata, millise töövõttega värviservadesse teip nii sättida, et oleks mugav ja pärast ilus; millise pintsli või rulliga millist otsa värvida, kui mitme kihiga katta. Mitte, et ma nüüd mingi professionaalne maaler oleks, aga ma olin kõiki neid asju nii palju katsetanud, netist lugenud, värvipottidelt sõrmega järge ajanud, et mingi kindlus ja asjatundmine on tekkinud.

No ja see on nii mõnus! Selline sügav ja tõeline loomingupuhang. Istuda, tass kohvi käes, poolvalmis (või vahelduseks jälle poolvalmis) ruumis ja ette kujutada. Milline värv siia sobiks? Millise viimistlusega põrandalauad üle lasta? Kuidas ehitada sinna need kapid ja riiulid, et need oleksid perfektselt mugavad ja vastaksid tuppa siseneva inimese igale käeliigutusele. Ja _kui_ seal on kast, siis kui palju jätab see ruumi kapiuksele? _Või_ peaks seal ruumi säästmiseks olema lükanduks?

Ja siis võtta ja need mõtted ükshaaval tegelikkuseks luua. Kõigepealt joonistada. Mõõtudega mängida. Siis käia ja osta kogu materjal kokku, laudadest viimistluseni. Siis nokitseda, katsetada, nühkida, lihvida, lakkida.

Mingeid lambikupleid olen ma katsetades ja katsetades teinud viis tükki, enne kui tehnika kätte sain, mingid omad trikid juurde lisasin ja täpselt õige õnnestus.

Milline rahuldus! Ja iga kord sellest esemest mööda minnes meenub kehas see väike loomiserõõm ja rahuldusetunne. Isetehtud keskkond on täielik loomerahulduse salvesti, järelikult.

No ja nüüd jõuan asjani ka - meie kodupõrand sai kunagi kümme aastat tagasi koos isaga tehtud. Tema pani lauad, meie lihvisime ja õlitasime. Õlitamine on mõnus neegritöö, kuivadesse laudadesse läheb seda õli ikka ämbriga sisse - ja siis tuleb seda sinna toore jõuga veel sisse lükata, mõnes kohas aitab masin, aga mõnes kohas peab käsitsi tegema (tere tulemast, seljalihased), ja siis peab seda ahviarmastusega poleerima, et läikivat ebaühtlast kihti peale ei jääks. Mäletan, kui heledad ja siledad need lauad siis olid, lõppkokkuvõtteks käisin nad ju viimase poleeriga kõik, ükshaaval, suure hoole ja armastusega käsitsi üle. Iga sentimeetri.

Väga ilus tuli.

No ja nüüd sai tehtud üle hulga aja suurem üleõlitamine. Võtsin mitu õhtut selleks, et kogu põrand uuesti läbi töötada. Masinat ei hakanud seekord võtmagi, käsitsi on täpsem. Saigi mitu õhtut ja pool ööd takkaotsa põrandal roomatud, laudu õlitatud ja silitatud ning see oli pagana põnev. Neist toona nii siledatest ja puhastest laudadest oli päris palju välja lugeda. Tean, kust pärinesid enamus sügavamatest täketest; märkasin suure koera küünte jälgi - ja suure kassi küünte jälgi. Meenus koht, kuhu olin raske vaasi pillanud - ja miks (kerge nukrusevari). Selle nurga vajutas põrandasse sisse vanema tütre beebivoodi (jälle hetkeline meenutus nendest (unistest ja) armsatest aegadest). Tolle nurga põrutas lauapinda vana diivan, kui selle esimest korda tuppa tassisime - ja nii lõputult edasi. Lasin sõrmed üle tolleaegse töö ja vahepeal elatud elu jälgede. Lihvisin mõned teravamad nurgad ühtlasemaks, aga maha ei raatsinud midagi kustutada, ja hoolitsesin põranda jälle üle. Koos kõigi elujälgedega. Minu isa pandud lauad. Meie tehtud jäljed, õnnelikud ja kerged ning kurvad ja rasked läbisegi, aga kokku just õiged, kokku ilus ja hea.

Mingil sarnasel viisil on ehitamiste aastaringid ka meie maakodus, aga seal on põlvkondi palju rohkem - vanavanaema käsikivi, vanavanavanaisa ehitatud maja, vanavanaisa ehitatu ja istutatu, vanaisa... ja isa... ja ema ja minu. Sellepärast ongi seal aianurgas kiiges istuda ja seda kõike sisse hingata sügavaim meditatsioon, mida seni olen kogenud.

See, kui suur, armastav ja rahuldustpakkuv looming on ehitamises, on lihtsalt... rõõm. Ma ei ole koristamises just ülearu osav, ma ausalt parema meelega ehitaks või teeks remonti - selle jäljed on jäävad kauemaks ja rõõmustavad hinge palju pikemat aega pealegi.