Märkan olukordi, kus vanemad on oma laste vastu absurdselt hoolimatud.
Märkan olukordi, kus lapsed on oma vanemate vastu absurdselt hoolimatud.
Kui mitte muu, siis selles veidras võrdsuses on midagi, mis paneb mind aegajalt inimestest küllastuma, ja seda mitte ülerahuldatud, vaid pigem kurval, võõrastaval, pettunud moel, vajadusest eemalduda, tundest, et tõesti on kõrini.
Õnneks märkan olukordi, kus vanemad on oma laste vastu mõõtmatult hoolivad.
Õnneks märkan olukordi, kus lapsed on oma vanemate vastu mõistvad ja hoolivad.
Õnneks on inimlikkus enamvähem tasakaalus, see annab lootust, aga ei tee sita talumist oluliselt kergemaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment