Kolm tarka inimest ja mina

Vahemärkuseks, et no ma ei mõtle tegelikult päriselt üleüldiselt nii, on teatud aspektid elus, kus ma võiksin nõrkemiseni tark olla, siis natuke puhata ja edasi tark olla. Reisimine lihtsalt ei ole üks neist aspektidest ja sel õhtul sain kuulata kolme inimest, kes on selles kohe üsna palju kogenumad. Sain istuda ja kuulata ja endasse imeda huvitavaid kogemusi ning neist tekkinud mõtteid. Panen mõned, mis kõige enam puudutasid, kirja, et neid kuidagi sügavamalt iseendasse töödelda.

---

"Kust sa üldse sellise julguse võtsid nii heast töökohast loobuda ja lihtsalt täiesti üksinda nii kaugesse ja võõrasse riiki üheotsapilet võtta, ilma et teaks, mis ees ootab?"

"See polnud üldse raske - kui raske on lahti lasta millestki, mida sul enam vaja ei ole?"

---

"Kui ma üritasin meenutada lahedaid hetki oma elust, neid, kus ma tõeliselt elus olin, siis meelde tulid just kas reisid, kus ma koguaeg midagi uut avastasin, või need ajad, kus ma midagi õppisin. Kõik muu, see pidev töörutiin, kus ma ju ka tegelikult väga edukas olin ja suuri asju tegin - see sulas kokku mingiks ühtlaseks uduks, ma ei mäletanud sellest midagi selget. Tagantjärgi vaadates tundus,  nagu oleks see elamise seisukohast täiesti raisatud aeg."

---

"Hirmu võõra ees ei ole, kui sa usaldad iseennast. Ja siis vist natuke seda universumi üldist heatahtlikkust ka. Tavaliselt juhtuvad head asjad."

---

"Ma elasin seal nii kaua, kui sain suuri silmi päev otsa ringi käia ja kõik mu ümber tundus imeline, põnev ja uus. Tegelikult olin seal küll õige natuke veel, mängisin teiste jaoks giidi ja vaatasin, kuidas nemad seal suuri silmi ringi käivad, aga kui ma juba aru sain, et minu jaoks oli see kõik tavaliseks muutunud, siis oli selge, et on aeg edasi minna."