Valides neid hetki, mis teevad hingele head...

... on võimalik ka pikas perspektiivis õnnelik olla. See, et arukas inimene peab praegu pingutama selleks, et tulevikus õnne ja rõõmu nautida, on väga laia lauaga lihtsustamine. Jaa, muidugi, ilmselge ju, et kui kooli lõpetamine toob tulevikus kõvasti rahulolu, siis ei ole väga jätkusuutlik hommikul voodisse vedelema jääda, kuigi see võib tunduda vastupandamatult mõnus. No ja siis, kas see nüüd kuidagi tõestab, et koheste naudingute valimine on selgesti kuidagi apsaluutselt paha? Lihtsalt - tõesti loll, kes ei leia võimalusi teha mõlemat. Sest, jah, pikaajaliselt asju planeerida on täiesti okei - kui vaid meeles püsib, et see kõige pikem perspektiiv on siiski see, et võiksid elu lõpus leida, et - jah, hästi tehtud, seda elu ma nautisin nüüd küll täiel rinnal.

Sel nädalavahetusel tegin nii palju hingele häid asju, et väärib äramainimist. Väga hea kursusesessioon, mis oli väsitav, kuid tore, ning siis suhtelisel skaalal peaaegu, et mõõtmatult aega lihtsalt iseendale. Et seda absurdselt ilusat sügisilma võimalikult ohjeldamatult nautida, metsas ja rannas jalutada, päikesepaistet sisse imada iga ihurakuga, täiega logeleda, lasta ajal kulgeda täiesti suvaliselt ja teha vahelduseks mitte midagi kasulikku. Neetult väärtuslikud hetked, samas. Elu ilu lõplikus perspektiivis.

Mõtlesin selle peale, et tegelikult olen ma alati sellelt kasinalt usin-olemise rajalt hedonistlikke rebasehüppeid teinud, sest elu on eelkõige nautimiseks, goddammit: korralikud inimesed käisid iga päev koolis, aga mina mitte. Kui tuju tuli, istusin kodus ja lugesin raamatut. Magasin. Käisin kinos. Raamatukogus. See polnud just alati kõige lihtsam, aga lõpuks tasus end alati ära. Reeglitesse olen alati suhtunud leebe ükskõiksusega. Noh, et tore, et on, aga lolliks ei maksa minna. Mõnikord on maailma päästmise perspektiivis palju mõistlikum logeleda kui usinalt rübeleda.

Korralikud inimesed käisid isegi ülikoolis väga ontlikult, mina magasin esimesed loengud enamasti sisse ja jõudsin kuskilt poole pealt. Mitte midagi ei juhtunud, maailm ei lennanud uppi, sai elu nauditud ja asjad ära tehtud - varem või hiljem. Tööga on nats keerulisem, sellega on vast nii, et nõmedat tööd tegema sattudes olen lihtsalt minema läinud üsna ruttu, ning üldiselt on ju inimesel endal võimalik ise selline töö sisu välja mõelda, mis täiega meeldibki. Vastupidine ei tundu kuidagi jätkusuutlik.

Ja laste ja kodusiblimistega tulevad õnnelikud hetked isegi otsimata jooksvalt koguaeg kätte, aegajalt tuleb neid lihtsalt teadvustada. Et - oo, näed, praegu jälle on selline hetk, mis mu elule sügavust ja väärtust juurde annab. Selles kõige pikemas perspektiivis.

Samas, eks see paneb mõtlema - üha vähem tahan raisata oma aega asjade peale, mis mu hinge ei toida. Kindlasti on ühtteist, mida saan veel kvaliteetsema ajaviite vastu välja vahetada.  Selliseid: "ma-elan-praegu-seda-erilist-hetke-läbi-ojee" mõtteid mahuks iga päeva sisse kindlasti veel rohkem.

Kuidas teha?