Lihtne versus keeruline, jälle.

Rääkida saab muidugi imeliselt mitmel viisil, kallerdades ühesama hiidpika lause sees sinna ja tänna, justnagu oleks vaja tingimata just selle üheainsama hingetõmbega vähemalt ära mainida, kui ei muud, absoluutselt kõiki sellesse ühte öeldasoovitud asja mingilgi määral puutuvaid aspekte, sellega ristuvaid või kattuvaid mõtteid, koolkondi, usulahke, kogemusi, tegemusi, inimesi, nägemusi, oimaivõi.

Nagu ma ise poleks täpselt samasugune. No ja nagu mul vähe ei hakkaks silmanurk närviliselt tõmblema, kui seekord oleks tegelikult äärmiselt asjakohane - sellel kellelgi teisel - vastata lühidalt ja konkreetselt.

Tegelikult saab nii ka. Konkreetselt ja lihtsalt.

Ei.

Jah.

Noh? Saab ju. Tegelikult on see võimalik, vähemalt füüsiliselt.

Samas, teisest küljest.... Kui ma ühe küljega ootan närviliselt tõmbleva silmalauga kulli pilgul seda konkreetsust nüüd lõpuks ometi, siis teisest küljest igatseb miski metslane minus enamvähem samal ajal neid sügavalt alakõhust hingetõmbesse ülestõmmatud poolseosetuid luuletusi, mis tulevad kusagilt hommikuvärsketest rannamännikutest, põhjakeeratud muusikast, mille sisse on talletatud nii palju mälestustekihte ja viite sorti eri mind/maailmu/soovi/tahtmist.

 Mõnikord on nii naljakas olla täpselt vastandlikke asju ühekorraga. Kurat, kas saab siis konkreetselt või ei? Ja samas, palun poeetiliselt.

(Ja siis see, teemaga täiesti seostamatu, kuid samas oluline mõte (noh, täpselt, mis ma ütlesin - et ühe lausega tuleb puudutada absoluutselt kõike, mis vähegi asjasse puutub, ja lisaks ka ühtteist, mis isegi ei puutu...). Ühesõnaga, et: pagana luksus on, et on inimesi, kellega saab olla täiesti pidurivabalt kõik oma vastandid korraga. Ja nad on isegi nii nunnud, et abistava hullusärgi asemel ulatavad nad mulle leebelt ja mõistvalt tassi kohvi - ja on ise samasugused.