Lihtsad vs keerulised otsused

Ma olen muidugi absoluutselt suuteline venitama mõnd konkreetset otsust aastate kaupa - tundub, et pole just targa inimese tunnus. Või siis on tegemist ülearuse tarkusega, sest sellise akuutse otsustamatuse juhtumil on minu puhul tavaliselt tegemist tohutu ülemõtlemisega, kus ma ühel päeval kaitsen kirglikult - ja äärmiselt veenvalt - üht otsust ja teisel päeval suudan samasuguse põhjalikkusega iseendale näidata, kuivõrd ainuõige on just vastupidine valik.

Ühesõnaga. Paar pretsedenti näitavad, et ma päris kõiki otsuseid lihtsaks mõelda ei saa, mõned suudan mõelda hoopis ulmeliselt keeruliseks.

Otsuse langetamise lihtsamaks mõtlemist hõlbustab olulisel määral see, kui ei ole peal survet teha ainuõige otsus, mis minu puhul tähendab, et sellest peaks sõltuma minu jaoks äärmiselt oluliste inimeste äärmiselt olulisi elulisi aspekte. Kui asi mõjutab peamiselt mind, saan endale palju kergemini lubada eksida, sest ma lihtsalt tean, et kui peaksingi vale otsuse tegema, taastun ma sellest kiiresti. Muidu ei saakski kaosega mängida, kui ei oska jalgadele maanduda.

Kui on selge, et vea tegemise hirm mind ei kammitse, siis on otsuse lihtsaks mõtlemine äärmiselt kerge. Kumb valik teha? Muidugi ma tean kõiki neid ratsionaalseid argumente ja suudan näha kaineid strateegilisi kasusid. See ei ole üldse kuigi keeruline. Aga kõige õigema vastuse annab pilt peeglis. Nojah, noh. Muidugi jah, tore, kindla peale minek ja puha ja korüfeed ja värgid, ja kõrgema liiga seltzkonn. Ja kaine mõistuse hääl ütleb, et oleks ka nagu juba selles eas või nii...

Aga peeglis olen ma ikka paras pärdik, viltune irve näol, silmad kahtlaselt põlemas, vaimne nahktagi seljas ja õllepudel näpus ja mind lihtsalt ei hu-vi-ta see korüfeede värk. Vanus ei ole minu jaoks iialgi mingiks argumendiks olnud, tahan, mängin kahekmneaastastega koos dnd-d, tahan, joon seitsmekmneaastastega koos veini ja vestlen seksist. Vanus võiks kuidagi määrata kedagi käituma nii, nagu ta tegelikult ei taha? Meh?

Lisaks - mind ei eruta jäik kuvandiloom, mulle meeldib vabadus olla aegajalt lihtsalt natuke loll. Tunda ennast algajana, luksus häbenemata küsida rumalaid küsimusi. Mulle kindlasti ei meeldi olla ora perses esinduslik, ametlik ja tähtis (no ma suudan seda professionaalsel tasemel teeselda kui vaja ja seda mänguna ka nautida, aga see ei ole lihtsalt päriselt mina). Aaa... ja lollid naljad meeldivad mulle ka. Ja mulle meeldib risk. Ja mulle meeldib mäng, kus piire ei ole ees.

Seega on valik ju tegelikult äärmiselt lihtne, kui tead, kes sa tegelikult oled. Muidugi ma valin seda, mis mulle meeldib, olen rõõmus, et mul on selline vabadus.