Kas eestlasel on mõtet sigida, kui maailmas on ülerahvastatus?

Viimasel ajal on sigimist ja eriti ühe pere (naise?) peale kahest lapsest suuremat sigimist toetavate sõnavõttude vahele siit-sealt pistetud mõte, et kas on ikka vastutustundlik sigida, kui inimpopulatsioon silmipimestavalt kasvab ja ökoloogiline katastroof on mitte kohe-kohe tulemas, vaid tegelikult juba kohal. Et ainult Eesti kontekstis mõtelda on lühinägelik, me kõik oleme sama planeedi elanikud.

Ma saan selle seisukoha argumentidest täiesti aru ja keskkonnakatastroof on vaieldamatult tõsine teema. 

Samas, ma ei ole nõus. 

Jah, sellel skaalal on palju tasemeid, alates isiklikust (isiklike geenide paljundamine, mis mingi stereotüübi järgi on laialtlevinud instinktiivne sisesund) ja lõpetades globaalsega, kus inimkonda on rohkem kui vaja ja liigisäilimise esmaprobleemiks on mure keskkonna pärast. Vahepeale jäävad siis ehk suguvõsakondlik, riiklik ja/või rahvuslik ja minu poolest, kelle tagumikku torgib, ka rassilik motivatsioon üht või teistpidi toimetada.

(Seda kõike muidugi eeldusel, et inimeste säilimine üldse on oluline eesmärk. Neid, kes ka praktiliselt, mitte ainult teoreetilis-akadeemiliselt leiavad, et maailmal oleks parem ilma meieta, on kindlasti ka, aga neid ma ei oska kuidagi mõistuslikku arutellu kaasata. Kuni nad piirduvad väljasuremisega üksipäini ja sinna teisi vähemvabatahtlikke ei kaasa - las nad siis olla.)

Mis mind nende arutelude juures kõige rohkem häirib, on stereotüüpsed lahendused igas skaala osas. Noh, näiteks seegi, et isiklikul tasandil on levinud käsitlus, et igaüks tahab oma geene levitada ja et lapsi oleks palju, ning kui antaks võimalus, siis sigiks, nii et maa must. See tundub kontekstis, kus arenenud riikides, kus iga näitaja järgi võiks olla eriti turvaline ja sotsiaalselt kindlustatud ja muidu ka ühtlaselt õnnepuder elada, on summaarne sündimuskordaja kobedasti alla taastootmistaseme, suhteliselt naiivne mõte. Et mis? Antakse ju võimalus ometigi, aga ei tule kuskilt. 

Kõige koomilisem, et samal, isiklikul tasemel, hüpatakse silma pilgutama vastassuunas sõitvasse bussi ja kirutakse, et kui naistele anti õigused ja haridus, siis nad sindrid hakkasid vähem sünnitama. Hm, selgesti kodanikuõigused ja haridus summutasid nende pimeda instinkti isiklikke geene paljundada (see oli nüüd sarkasm).

Üldiselt jah, kui inimesed kipuvad stereotüüpseid arvamusi kordama nagu papagoid, ei saa nad ise ka aru, kui nad hakkavad natuke skisofreeniliselt kõlama. Hääled peas räägivad erinevatest "programmidest" pärit vasturääkivaid asju, aga validaator on rikkis!

Ühesõnaga - olen näinud inimest veenvalt rääkimas isiklikul tasandil juttu, et inimesesse on sisse kodeeritud isu võimalikult palju tittesid saada, ja hetk hiljem kiruma, kuidas naised ei taha lapsi saada. Oleks soovitanud, et äkki spermadoonoriks, aga ma olen tavaliselt nii tüüne ja leebe, et ei viitsi iga põrsast kannikast hammustada. 

Mu point on, et isiklikul tasandil on nii kirev ja kompleksne motivatsiooniskeem, et mingit ühte lahendust, "sissekirjutatud sundi", mis enamvähem kõigile kehtiks, tegelikult ei ole, isegi kui pealiskaudsel vaatlusel võiks nii tunduda. 

No ja globaalsel tasandil ei ole samuti asi mustvalge: vähem lapsi hea, rohkem lapsi paha. 

No näiteks on üldiselt valdav seisukoht, et tasakaalukas liikide mitmekesisus muudab konkreetset looduskeskkonda tugevamaks. Eestlased ja taanlased ei ole küll päriselt eri LIIKI, kuid minu meelest kehtib sama lähenemine ka kultuuride ja miks isegi mitte keelte suhtes. Tasakaalus ja mitmekesine kultuurkond on kindlapeale palju huvitavam ja paindlikum maailm, kus elada, seega selles kontekstis on täiesti mõistlik tegu kultuuridel, mis kipuvad välja surema, sünnitada vähemalt sinnamaani, et otsest väljasuremise ohtu enam pole, ning suurtel kultuuridel, kus sündimuskordaja on kobedasti üle taastootmisnumbri, mõistlikul määral tagasi tõmmata. See, kui Eestis ühel aastal ei sünniks mitte ühtegi last, siis oleks maailmas vaid 14 000 last aastas vähem. Et numbrit skaalale panna - see ei muuda suures pildis midagi, kui samal ajal sünnib kasvõi Bangladeshis igal aastal ca
2 500 000 last rohkem kui rahvaarvu taastootmiseks vaja. Küll aga oleks see Eestis sündimata jäänud 14 000 last äärmiselt tõsine hoop Eesti kultuurile, riigile ja rahvale, mis minu tunnetuses on kõik enamvähem kokku sulanud. Kõik koolid aasta jagu tühjad?

Ühesõnaga. Igalühel on oma nägemus sellest, mina näen seda, et vähem eestlasi ei päästaks planeeti, küll aga oleks hirmus kahju, kui väikesed isikupärased kultuurid pildilt kaoksid. Nii, et nii isekalt kui see ka ei kõla, näen ma, et väikesed kultuurid aitavad maailma päästmisele kaasa pigem püsima jäädes kui kadudes.

/ sellel väitel ei ole isegi eeldust, et kultuur, keel, päritolu, mõtteviis ja mingi sarnane ühine voog, mis rahvusel on, on kõigi poolt tunnustatud-tunnetatud väärtus, sest mitmekülgsus = tugevus kehtib selletagi /

Aa, ja selleks, et asi oleks veelgi keerulisem, siis üks pagana hea artikli link, mis seda rahvusluse teemat ka üksjagu hägustub. Ei ole mustvalge, ei ole, peaaegu miski ei ole - ja kui ka on, siis teatud tingimustel, mis omakorda ei ole päriselt mustvalged. http://www.vikerkaar.ee/archives/22509