Einoh, lust ja luiged ja lillepidu, aga vahepeal saan jälle lumepalliga näkku ja pean käe maha toetama.
Õnneks olen lootusetu optimist ja isegi siis, kui saan pihta ja on natuke nõme ja põen, põen selle ehedalt välja. Nii, et jälgegi ei jää. Mingid pisikesed pabulad mind ei armista.
(Nojah, arme mul muidugi on, aga need on Olulistest Asjadest elus ja isegi oma Suurte Lahinguhaavade arme kannan armastuse ja uhkusega. Mis mõttes kosmeetiline kirurgia, käige ka kus see ja teine, ma olen need armid välja teeninud, nad on minu jaoks lõputult ilusad ja kuigi nende puudutamine teeb isegi nüüd ikka veel haiget, on isegi see haigetsaamine tunnustuseks läbielatule. Mingil juhul ei kavatse ma seda enesest välja teraabitseda, see ei oleks vääriline.)
Nii, et igatahes on järjekordselt põhjust rõõmustada, et kui ka lumepall näkku tabas, maitsen paar hetke hiljem värskendavat lumevett, mis huultele sulab ja leian, et oooo..... kui huvitav!
Ja edasi tuleb rida lumeingleid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment