Sisemise õnnetunde püsivus

Viimaseid postitusi vaadates on see eriti märgatav. Ühest küljest ei ole praegu kerge aeg. Palju on stressi pisikestest pabulatest ja kahtlustest ja kõhklustest oma töise rolli piiridest, väärtustest ja vajadustest. Selline nüri pidev nühkimine. Mis on väsitav. Aegajalt on kiusatus pastakas lauale panna ja minema jalutada.

Aga see oleks allaandmine ja selles ei ole ma eriti tugev. Ma ju isegi jäin tagasi tulles siia selleks, et raske olukord ära lahendada. Ma ei tundnud ennast just teretulnuna ning lapse kõrvalt tööle tagasi tulemine on niigi selline emotsionaalselt habras seis. Lihtne oleks olnud loobuda. Aga.

Allaandmine ei ole mu tugevaim külg - isegi siis, kui loomult sprinter peab selleks maratoni jooksma - ja ka maratoni jooksmine ei ole mu tugevaim külg. Aga ilmselgelt olen nõus pigem maratoni jooksma kui alla andma.

/Sellest tekib küsimus, et kas on mõtet ennast suruda seisu, kus on pidev stress ja koguaeg üks rahulolematus ja et kas poleks rohkem lilled ja liblikad siiski loobuda ning leida õigem ja õnnelikum koht. Ja sellest omakorda tekib küsimus, et kas mitte meie maailm ei ole koguaeg meie endaga kaasas ja kas kuskil mujal pole jälle seitse teistsugust probleemi ja kas ma kurat siis ei suuda luua endale just sellist maailma, mida ma tahan, ilma põgenemata. Ah? Kuidas selle allaandmisega oligi? Tiger, tiger, not a rollercoaster.../

Mu sisemine tiiger tõesti ei armasta pikki kurnavaid lahinguid, ta on lausa üleni spetsialiseerunud ägedatele äkksooritustele, et siis pikalt päikese käes magada, aga kui tema tugevusi arvestades lahendada olukord nii, et pideva lahingu asemel on kannatlik-kannatlik vaikne jälgimine läbi selle pika lahingu ning siis õigel hetkel ja õiges kohas see energiasööst, siis ehk saab ka selle metafoori raames maratonis toimida.

Ja siis - kõige selle taustal - on kõik need arvukad jäägitult õnnelikud hetked. Unine pojake kaisus, tõeliselt hea hommikukohv kodus, kamina ees. Igal hommikul. Milline jäägitu luksus. Või siis kõik need targad ja ilusad mehed... või siis talvine päike otse näkku, nii kirgas ja soe, et paneb naeratama. Või siis väärtuslik hetk iseenesele oma autos, omas ajas, kuulates Metallicat nii, et istmed vapuvad. Jah, mina, kes ma ei suuda muuks taustaks muusikat üldse kuulata, või siis eelistan seda kuulata äärmiselt vaikselt, keerangi autos volüümi põhja, nii et "forever trusting who we are" luudeni välja ulatub. La-he!

Ja siis veel see ballisaal ja need hallid luiged. Ja siis mõni sõber, kes helistab, ja soe-mõistev-oluline side on nii tuntav, et kuigi me räägime teistest asjadest, tahaks öelda, et aitäh, et olemas oled.

Kõik on tegelikult nii kuradi hästi, et mingid pabulad mind ei armista.